Väikeaktsionäri piinad

On lühinägelik jätta väikeaktsionäride huvid kaitseta, andmata endale aru, et tegelikult mõjutab selline olukord majandust laiemalt. Selleks, et isikud julgeksid investeerida, peab seadus tagama elementaarse tasakaalu vähemus- ja enamusaktsionäride huvide vahel. Oluline on see, mis eesmärgil neid kehtestatakse ja kus asub tasakaalupunkt. Samuti ei tasu unustada, et seadus kätkeb ka enamusaktsionäri kaitsemeetmeid.

Näiteks kehtestab äriseadustik enamusaktsionärile õiguse võtta teatud tingimustel üle väikeaktsionäri aktsiad (squeeze-out). Viidatud  regulatsiooni eesmärk on võimaldada põhiaktsionäril minna üle seltsi ainujuhtimisele, hoides seeläbi kokku juhtimiskulusid ja takistades väikeaktsionäride õiguste võimalikku kuritarvitamist. Squeeze-out on äriõiguses vajalik meede passiivse väikeaktsionäri (free-rider) probleemi lahendamiseks. Sellele peaks vastama väikeaktsionäri õigus nõuda enamusaktsionärilt väikeaktsionärile kuuluvate ühingu aktsiate väljaostu (sell-out). Äriseadustik seda õigust aga ei sisalda. Erandlikult saab nõuda väljaostu ühingu poolt teatud eeldustel ümberkujundamise käigus. Küsimus, miks seadusandja on otsustanud siinkohal enamusaktsionäri huve eelistada väikeaktsionäri huvidele, on igati õigustatud.

Dividende kontrollib enamusaktsionär

Eesmärgipärasuse ja huvide tasakaalu küsimus puudutab ka dividendinõudeõigust. Dividendinõue on kehtestud eri viisidel mitmes riigis, näites Hollandis, Soomes, Saksamaal ja Rootsis, reservatsioonidega ka Suurbritannias ja Tšehhis. Seega ei ole tegemist mingi ennekuulmatu meetmega äriõiguses. Eestis sellist nõudeõigust ei ole. Kohtupraktikast tuleneb üheselt, et dividendi väljamaksmist saab nõuda vaid juhul, kui aktsionärid seda otsustavad. Otsuse tegemist kontrollib mõistagi enamusaktsionär. Siiski juhtis riigikohus viidatud otsuses tähelepanu vajadusele kaaluda sellise nõudeõiguse kehtestamist.

Tasuks analüüsida, kas võimaldada näiteks nõuet jaotada iga-aastaselt dividendideks 5% äriühingu kasumist. Selline nõue võiks olla lubatav, kui reservi moodustamine ega kasumi akumuleerimine ei ole vajalik mõistliku ärilise otsuse järgi ega ühingu jätkusuutlikkuse tagamiseks või kui kasumi jaotamata jätmist ei õigusta majanduslikust hädavajadusest tulenevad ühingu huvid. Samas võimaldaks see tagada investeeringute tegemiseks vajaliku õiguskindluse, vähendada enamusaktsionäri õiguste kuritarvitamist ning seeläbi soodustada investeeringute tegemist ja majanduskasvu.

Ühtlasi peaks hindama, kas mingi meede on taotletavat eesmärki silmas pidades kohane ja proportsionaalne. Ilma põhjalikuma analüüsita võimegi jääda filosofeerima teemal „meeldib, ei meeldi“, kuid siinkohal ei ole küsimus meeldimises, vaid selles, kas, milleks ja millisel kujul on mingi meede õigustatud ja vajalik. Ja valik ei peaks piirduma vaid kirjeldatud meetmetega.

Õigused peavad olema kasutatavad

Diskussioon ei puuduta vaid väikeaktsionäride õiguskaitse meetmeid, vaid ilmselgelt vajab tähelepanu ka nende realiseerimise võimalikkus. Seadus sätestab aktsionäridele mitmeid õigusi, sealhulgas väikeaktsionäride kaitsemeetmeid. Näiteks on aktsionäridel, kelle osadega on esindatud üle 1/10 aktsiakapitalist, õigus nõuda erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli tegija määramist, üldkoosoleku kokkukutsumist, täiendavate küsimuste võtmist üldkoosoleku päevakorda, otsuste kohta eelnõude esitamist jne. Reaalsus on aga see, et neid õigusi saab sisuliselt realiseerida vaid kontrolliv aktsionär ning väikeaktsionäri võimalused on suhteliselt piiratud. See ei olekski põhimõtteliselt suur probleem, kui seadusest tulenev regulatsioon suudaks vältida nende õiguste kuritarvitamist. Praegune seadus seda aga ei garanteeri.

Heaks näiteks võib siinkohal tuua hea usu põhimõttega vastuolus olevad otsused. Kuni selline otsus ei riku ühtki konkreetset õigusnormi, ei ole väikeaktsionäril võimalik nõuda selle kehtetuks tunnistamist.

Küsimus ei puuduta vaid kitsalt väikeaktsionäre, vaid ettevõtluskeskkonda tervikuna. Praegune regulatsioon ei loo head pinnast investeeringute tegemiseks ja majanduse toimimiseks ning selles küsimuses peaks juhtrolli võtma riik. Seni on seadusandja ja kohus veeretanud palli ühest väravast teise, leides, et vastutuse peaks võtma teine pool.

Kuni riik selles asjas mingeid samme ei tee, tuleb igal investoril arvestada, et ilma põhjalikult läbimõeldud ja tema õigusi reaalselt kaitsva aktsionäride lepinguta ei ole mõtet vähemusosalusse investeerida. Seda eriti avalikult mittekaubeldavate aktsiate puhul. Riik aga peaks mõistma, et üksnes võimalusest kaitsta oma õigusi aktsionäride lepinguga ei piisa hea investeerimiskliima loomiseks ning soodsa ettevõtluskliima loomise raames tuleb ka äriseadustiku regulatsioon üle vaadata ja kaasajastada.